Mormon Newsroom
Uudislugu

Vatikani abieluteemaline tippkohtumine

President Eyringi kõne kollokviumil „Mees ja naine täiendavad teineteist”

17. –19. novembril kogunesid Vatikanis Katoliku Kiriku korraldatud ajaloolisele kokkusaamisele 14 usundit esindavad usujuhid ja õpetlased 23 riigist, et arutada, kuidas mees ja naine abielus teineteist täiendavad.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut esindas kokkusaamisel president Henry B. Eyring Esimesest Presidentkonnast, kes pidas seal 18. novembril ka kõne. Teda saatsid vanem L. Tom Perry Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ning piiskop Gérald Caussé Juhtivast Piiskopkonnast.

President Eyringi kõne VIDEO (inglise keeles):

 

 

President Eyringi KÕNE (eesti keeles):

Mees ja naine täiendavad teineteist

Rahvus- ja religioonidevaheline kollokvium

Vatikani Linnriik

18. november 2014

President Henry B. Eyring

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik

Tunnistaja

 

Üheks saamine



Olen tänulik, et mind on kutsutud sellele kollokviumile kõnelema. Eriliselt tänulik olen võimaluse eest tunnistada, et abieluliidus mehel ja naisel on imeline vägi muuta õnnelikuks nii teineteist ja oma perekonda kui ka ümbritsevad inimesi.

Olen oma silmaga näinud, kuidas abielus mehel ja naisel on vägi tuua õnne nii teineteise kui ka oma pere ellu. Näited, mida toon, on küll isiklikku laadi, kuid usun, et nende kaudu meenuvad teile sarnased kogemused, mis viitavad, et ühe abielupaari ja perekonna kogemuses peegeldub üldine tõde.

Kohtumine

Minu kogemus selles vallas sai alguse, kui olin veel vallaline ja elasin üksi oma perest eemal. Arvasin, et olen õnnelik ja eluga rahul. Õppisin Massachusettsi osariigis Cambridge´is Harvardi ülikoolis doktoriõppes. Mu uurimistöö edenes väga hästi, ma teenisin oma kirikus teisi ja leidsin tihtipeale aega, et mängida tennist.

Ühel hommikul läksin kirikuga seotud ülesande tõttu New Hampshire᾽is metsasallu koosolekule. Kui koosolek lõppes, nägin rahva hulgas üht neidu. Ma polnud teda kunagi varem kohanud, kuid tundsin, et ta on parim inimene, keda olen eales näinud. Tolsamal õhtul võttis ta osa ühest kirikukoosolekust Cambridge᾽is. Mulle torkas pähe veel üks mõte: „Kui ma vaid saaksin temaga koos olla, siis aitaks ta mul olla nii hea, kui ma eales olen soovinud.” Küsisin enda kõrval istuvalt mehelt: „Kes on see tüdruk? Annaksin ükskõik mida, et temaga abielluda.”

Abiellumine

Aasta pärast seda esimest kohtumist me abiellusimegi. Laulatus viidi läbi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku templis. Tseremoonia käigus lubati meile, et võime olla abikaasad nii selles elus kui ka igavikus. Meile lubati, et kui elame selle õnnistuse vääriliselt, saavad ka kõik meie järglased olla igavesti meiega seotud. Meile lubati, et pärast seda elu võime jätkuvalt nautida samu armastavaid peresuhteid, mis me selles elus loonud oleme.

Me naisega uskusime neid lubadusi ja tahtsime olla õnnelikud. Nii me andsime enda panuse, et see elu igas olukorras võimalikuks saaks. Oleme kogenud nii haigusi kui ka tervist, nii raskusi kui ka mõningast edu, ning toonud ilmale kuus last. Nüüdseks on meil 31 lapselast ja päeval, mil ma siia saabusin, teatati meile esimese lapselapselapse sünnist. Kõigist nendest muutustest hoolimata on meie abielu alates pulmapäevast juba üle 52 aasta olnud püsiv.

Minu jaoks on olnud kõige imepärasem see, et lootus, mis minus tärkas, kui esmakordselt oma naist kohtasin, on täitunud. Minust on saanud teda armastades ja temaga koos elades parem inimene. Me oleme teineteist täiendanud rohkem, kui oleksin osanud ette kujutadagi. Tema võime teiste eest hoolitseda on temaga üheks saades arenenud ka minus. Minu võime planeerida, juhatada ja perekonda juhtida on meie ühises liidus mõjutanud ka teda. Mõistan nüüd, et oleme kasvanud kokku – tasapisi aasta-aastalt teineteist paremaks muutes ja kujundades. Teineteisest jõudu ammutades pole kuhugi kadunud ka meie isiklikud anded.

Erinevused – isekus ja isetus

Meie erinevused kombineeruvad, justkui oleksid need mõeldud looma paremat tervikut. Erinevused on meid liitnud, mitte lahutanud. Mis kõige tähtsam, meie ainulaadsed võimed on pannud aluse partnerlusele Jumalaga, et luua inimelu. Meie ühekssaamise õnn on tugevdanud ka meie laste ja lastelaste usku, et abielu võib olla nii neile kui ka nende peredele kestvaks rahuloluallikaks.

Te olete näinud piisavalt õnnetuid abielusid ja perekondi, et küsida, miks on mõned abielud õnnelikud ja mõned mitte. Seda tingivad paljud tegurid, kuid mulle torkab neist kohe eriliselt silma üks.

See, mis muudab meeste ja naiste loomupärased erinevused nende suhte kiiluks, on isekus. Seevastu isetusel on vägi muuta erinevused õnnistusteks ja pakkuda abikaasadele võimalusi teineteist täiendada, aidata ja arendada. Abikaasad ja pereliikmed võivad üksteist vaimselt tõsta ja koos paremaks muutuda, kui nad teiste huvid enda omadest ettepoole asetavad.

Kui mehe ja naise vahelise eduka abielu võtmeks on isetus, siis teame, mida tuleb teha, et abieluõnn ja pereelu taas au sisse tõsta. Peame leidma viise, kuidas juhtida inimesed usu juurde, et nad võiksid loomupärase enesekesksuse asendada sügava ja püsiva ligimesearmastuse ja heasoovlikkusega. Siis ja ainult siis suudetakse õnneliku abielu ja pereelu nimel pidevaid ohvreid tuua – ning teha seda naeratus näol.

Vajalik muutus peab toimuma mitte niivõrd mõistuse tasandil, vaid ennekõike südames. Veenvast loogikast üksi ei piisa, kui see ei pehmenda südant. Näiteks on oluline, et mees ja naine oleksid oma abikaasale ja perekonnale truud. Kui tekib kiusatus nende usaldust murda, on ainsaks päästerõngaks vägev armastus ja lojaalsus.

„Perekond: läkitus maailmale”

Seepärast on 1995. aastal Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi välja antud juhises „Perekond: läkitus maailmale” kirjas nõuanded:

„Mehel ja naisel on püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. „Lapsed on pärand Jehoovalt” (Laulud 127:3). Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima üksteist, järgima Jumala käske ning olema seadustele kuulekad kodanikud, kus iganes nad ka ei elaks. Nende kohustuste täitmise eest vastutavad mehed ja naised – emad ja isad – Jumala ees.
Perekond on seatud Jumala poolt. Abielu mehe ja naise vahel on Tema igavese plaani peamine osa. Lastel on õigus sündida abielusidemetes ning saada kasvatatud isa ja ema poolt, kes austavad oma abielulubadusi täieliku truudusega. Õnn saavutatakse perekonnaelus kõige kindlamalt siis, kui see on rajatud Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele. Õnnestunud abielud ja perekonnad on üles ehitatud usu, palvetamise, meeleparanduse, andestuse, austuse, armastuse, kaastunde, töö ja tervisliku meelelahutuse põhimõtetele. Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekonda armastusega ja õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest. Nende pühade kohustuste täitmisel tuleb isal ja emal aidata teineteist võrdsete kaaslastena. Puude, surma või muude asjaolude korral võib osutuda vajalikuks nende rollida ümberkorraldamine. Vajaduse korral peaksid toetama sugulased.”[1]

Perekonna au sisse tõstmise vastutusrikas ülesanne

Kui neid asju teha, siis tõstetakse õnnelik abielu ja edukas perekond taas au sisse. Sedalaadi ärkamine eeldab ideaali poole püüdlemist ja pingutamist isegi siis, kui tulemused on visad ilmnema ning meie püüdeid valjuhäälselt maha tehakse.

Me peame selja sirgu ajama ning mehe ja naise vahelist abielu-institutsiooni kaitsma. Professor Lynn Wardle on öelnud: „Ülesanne, millega silmitsi seisame, ei ole mõeldud suvesõduritele, kes on nõus mõnda aega töötama, kuid seejärel lahkuvad.[2]” Meie Kiriku endine president Gordon B. Hinckley on andnud sarnast nõu ja julgustust, öeldes: „Kannapööre ei saa sündida päeva, kuu ega aastaga. Kuid see saab toimuda põlvkonna vältel ja kahe põlvkonna pärast võib see saata korda suuri imesid.”[3]

Tänapäeval kogub rohkem kui miljon Kiriku liiget Ameerika Ühendriikides iga päev oma pere kokku, et koos palvetada. 41 000 perekonda Mehhikos loeb ühel kuni kolmel korral nädalas koos pühakirju. 70 000 perekonda Brasiilias koguneb kahel või kolmel korral kuus, et koos perega palvetada, Jumalat kummardada ja pühakirju lugeda.[4]

Kui võtta arvesse, et lapsevanemaid ja perekondi, kelle järele Taevane Isa selles maailmas vaatab, on miljardeid, siis on need numbrid väikesed. Ent kui see perekondlik kiindumus kas või paar põlvkonda edasi kandub, kasvab hüppeliselt ka Jumala ülemaailmse perekonna rahu ja õnn.

Kui töötame koos, et ehitada üles ustavaid ja armastavaid abielusid, kus mehed ja naised ühtsena oma perekonna eest hoolitsevad, siis mitmekordistab Issand meie saavutusi. Kui teeme seda tööd koos, siis luban, et liigume positiivse tulemuse suunas. Jeesuse Kristuse nimel, keda ma teenin ja kellest tunnistan, aamen.

VIITED:

[1] Perekond: läkitus maailmale, https://www.lds.org/bc/content/shared/content/estonian/pdf/language-materials/35602_est.pdf?lang=eng&clang=est
[2] Lynn D. Wardle. The Attack on Marriage as the Union of a Man and a Woman. – North Dakota Law Review, 83. kd, lk 1387.
[3] Gordon B. Hinckley. Standing for Something, 2000, lk 170.
[4] VAP Kiriku uurimisinfo osakond, liikmete trendiuuringud, 2005–2013; VAP kirjastus; Richard J. McClendon ja Bruce A. Chadwick. Latter-day Saint Families at the Dawn of the Twenty-First Century. Tsiteeritud teoses Craig H. Hart, jt toimetajad, Helping and Healing our Families, 2005.

Stiilijuhend:Kirjutades Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust, palume esmamainimisel kasutada alati Kiriku täisnime. Lisainfot Kiriku nime kasutamise kohta leiate meie võrgus olevast Stiilijuhend.