Kommentaar

Erinevuste väärtustamine

„Inimestel ja kogukondadel on vaja ruumi, kus erinevaid usulisi kogemusi järele proovida” (Alan Meese ja Nathan Oman.)[1]

Kas elu poleks lihtsam, kui kõik oleksid ühesugused? Mõelda vaid, kui palju konflikte jääks olemata, kui me kõik tahaksime samu asju, hääletaksime ühtemoodi ja käiksime samas kirikus. Häda on vaid selles, et taolist maailma ei eksisteeri.

Kiusatus „luua ‥ [kõik] sama vormi järgi”, nagu ütles Dieter F. Uchtdorf, teine nõuandja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimeses Presidentkonnas, „on vastuolus Jumala [geniaalsusega], kes lõi [igaühe] erinevaks.”[2]

Ühiskonnad koosnevad eri huvigruppidest, poliitilistest ühendustest, kultuuriseltsidest ja usuorganisatsioonidest, kes kõik püüavad viia ellu oma nägemust sellest, mis on hea. Erinevuste väärtustamine ja igaühe sõnaõigus muudavad kogukonnad paremaks. Seni kuni teisi ei kahjustata ega sunnita, rikastavad erinevused kõigi elu.

Rabi Jonathan Sacks võrdles meie sotsiaalset reaalsust looduse toimimisega: „Nii nagu looduslik keskkond vajab mitmekesisust, sõltub ka inimkeskkond selle kultuurilisest mitmekesisusest, kuna ükski tsivilisatsioon ei hõlma kõiki inimkonna usulisi, eetilisi ja kunstilisi väljendusvorme.”[3] Just erinevuste tasakaal, mitte ühe omaduse ülekaal, loob suurema tõenäosusega stabiilsuse.

Kuna ühelgi grupil pole kogu tarkuse, ilu või õigluse monopoli, võivad kõik teistelt õppida. Meie kogemustes on lünki ja vaatevinklites pimenurki, mida on vaja täita. Hakkame mõistma inimeste ühisosa, kui vaatame endast kaugemale ja avastame väärtuse, mida kannavad endas teised, isegi kui me nendega ei nõustu. Keegi ei peaks olema sunnitud ütlema lahti oma identiteedist.

Sedasorti erinevuste ühendamist nimetatakse pluralismiks. Pluralistlikku ühiskonda juhivad samad seadused ja tsivilisatsioon, ent seal pole ühte täieliku mõjuvõimuga usulist süsteemi. Ühises moraalses raamistikus võib koos eksisteerida palju vaatenurki ja traditsioone. Selline ideaal toimib vaid siis, kui inimestel kujuneb harjumus suhtuda oma ligimese unikaalsesse maailmavaatesse viisakalt ning mõistvalt. Ajastul, mis kihab filosoofiatest, ideoloogiatest ja tõekuulutustest, sõltub sellest ühiskonna rahu ja kord.

Pluraalsus on ühiskonna normaalne osa, ent probleemid kerkivad üles siis, kui tugevaimad püüavad kõiki teisi enda taktikepi järgi suunata. Surve all saavutatakse konsensus. Kasvab soov kaotada erinevused ning ühtsuse nimel domineerib enamus vähemuse üle. Kuid selline tendents annab harilikult tagasilöögi. Ühtsus muutub represseerimiseks ning pinged aina kuhjuvad. Pluralistliku ühiskonna eesmärk on aga selliseid pingeid minimeerida.

Politoloog Samuel Huntington on öelnud, et kõikidest tsivilisatsiooni määratlevatest elementidest „on tavaliselt tähtsaim religioon”.[4] Seega ei tule üllatusena, et paljude maailmas aset leidvate konfliktide tekkepõhjuseks on usulised erinevused. Lahendus on lasta erinevustel õitseda, mitte neid maha suruda. Uuringud on näidanud, et usuliste kogemuste mitmekesisuse kaitsmine korreleerub tugevalt suuremate riiklike ja poliitiliste vabaduste, suurema sõna- ja majandusvabaduse, vähemate konfliktide, paremate tervisenäitajate, kõrgema sissetulekute taseme, naiste paremate haridusvõimaluste ja parema üldise inimarenguga.[5] Lühidalt öelduna loob usuline pluralism parema eluruumi.

Ühe kolumnisti sõnul ei tohiks me lahkarvamusi „elu ja surma küsimuseks muuta”.[6] Erinevused muudavad elu kahtlemata raskemaks, kuid samas ka elamisväärsemaks. Tihtipeale on tegelikest erinevustest suurem hoopis hirm erinevuste kui selliste ees.

Piibel aga tuletab meile neid, kes on erinevad, ikka ja jälle meelde. „Ärge unustage külalislahkust”, öeldakse seal, „sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud ingleid.”[7] Samamoodi võivad ka meie erinevused olla varjatud õnnistusteks, kuna nende väärtus ei pruugi esmapilgul kohe silma paista.


[1] Alan J. Meese, Nathan B. Oman. Hobby Lobby, Corporate Law, and the Theory of the Firm. – Harvard Law Review Forum, 20. mai, 2014.
[2] Dieter F. Uchtdorf. Neli tiitlit. – 2013. a kevadine üldkonverents.
[3] Jonathan Sacks. The Dignity of Difference, 2005, lk 62.
[4] Samuel P. Huntington. The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order, 1996, lk 42.
[5] Vt Brian J. Grim. Roger Finke. The Price of Freedom Denied, 2011, lk 206.
[6] Ross Douthat. A Company Liberals Could Love. – New York Times, 5. juuli 2014.
[7] Heebrealastele 13:2.

Stiilijuhend:Kirjutades Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust, palume esmamainimisel kasutada alati Kiriku täisnime. Lisainfot Kiriku nime kasutamise kohta leiate meie võrgus olevast Stiilijuhend.